Käru-Paluküla rattaretk 7. VII 2001

Esivanemate radadel I

Alustuseks

Ettevalmistused

Retke eesmärk oli leida üles Venepõlve (täpsemalt Venepõlve-Altpere) taluase, kuhu asus ülalnimetatud vana-vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa millalgi XVIII saj. elama; vähemalt 1944 seal veel elati. Teisalt eksisteerib Venepõlve ehk Venedepõlve ehk Wenne Pello talu ja tema peremees Wenne Pello Mick juba varem, 1726. adramaarevisjonis (ja talu küllap veel varemgi). Võimalik, et Mick oli Hansu äi (väga ähmane oletus).

Perekonnanimede panemise aegu (1834) sai Venepõlves elanud rahvas nimeks Velberg; Velbergid elasid kuni uuema ajani Venepõlve-Altperes. Teadaolevalt kannab mitmesajast esiisa Hansu järglasest nime edasi ainult üks noormees, Kaspar Velberg.

Paluküla Velbergidel oli omapärane nimepanemise tava. Nimelt näib olevat olnud tavaks nimetada üks poegadest Jüriks; mistõttu XIX sajandil elas kümmekond Jüri Velbergi, kes peale selle, et nad olid pärit samast külast, olid tihti ka lausa samast talust. Minu vaarvanaisa oli Jürri Velberg, tal oli poeg Jüri; tema tütrel Liisal (minu vaaremal) oli poeg Jüri (kellest kuulsin esimest korda alles tänavu mais); minu isa nimi oli samuti Jüri.

Käru

Algasime oma rattaretke Käru jaamast. Käru kandist olid pärit mu isaema isa vanemad ja eellased minust ja minu vennast rehkendatuna 10 põlve tagasi, kellest ühest, Kõrbja Linno Hansust (ca. 1692-1772), on tänapäevaks teada vähemalt 1462 järglast 12 põlves. Käisime alguses kiriku juures, mis ennevanasti oli Vändra abikirik, kuuludes küll Vändra kihelkonda, aga igasugu toimingud tehti ikka kohapeal, sest kes viitsis paksus metsas 20 km Vändrasse kõndida (iseseisev Käru kihelkond moodustati alles 1920).

Sealkandis on üldse parajad vahemaad (u 20 km) kihelkonnakeskusteni: väga vanast külast Palukülast, mis kuulus osaliselt Rapla ja osaliselt Juuru kihelkonda, ei läinud üldse suveteed Juuru (see ehitatud alles XIX saj; veel 1844.a Eestimaa kubermangu mõisapiiridega kaardil läheb tee Palukülast ainult Kunilepani), Palukülast ei lähe otsest teed Rapla (kõige lühem tee oleks praegu näiteks läbi Keava raba ja Keava) ka veel Mellini kaardil (1797) mitte (st Mellini kaardil puudub praegune tee Keava mõisast Kehtnasse, Keavast pääses lääne-lõuna suunas ainult läbi Ohekatku). 1844. a kaardil on märgitud, et Palukülas oli 18 talu, peale selle veel Täisalu, Venepõllu, Kunilepa ja Pendi hajatalud.

Kärus tegime tiiru mõisa juures, kus vaarvanaisa Mihkel Roba oli olnud metsavahiks ja kus nimedepanemise aegu valitses kiuslik mõisnik von Stauden, kes, nagu teada, oma talupoegele väga imelikke nimesid pani (saksakeelseid, mis kõik mingit konkreetset iseloomuomadust tähendavad, nt Lustig=lõbus, Traurig=kurb, Neidlich=kade, Gross=suur, Treu=ustav, Blond=helejuus, Kahl=paljas, Willig=innukas, Starrkopf=kangekaelne, Patzig=ninakas, Stümper=loll jne). Ainsa iseloomuliku Käru nimena on kummaline erand Robba. (Vahest oli see juba varem talu-/perenimena kasutusel? Või teadis mõisnik selle tähendust (muda, pori) või arvas selle sarnanevat saksa sõnaga Robbe (hüljes) ja leidis olevat seega piisavalt solvava?)

Osa mõisaansambli hooneid hävis sõjas (küllap hävituspataljon põletas 1941. a suvel) ja samast kohast kulgeb praegune Viljandi maantee, mis mõneti ansamblit rikub. Vägeva tiigi on mõisnik lasknud üles paisutada. Praegu on mõisahoones Käru Põhikool. [Märkus: mõni aeg peale nende ridade kirjutamist avati uus hoone.]

Kärus pidime minema ka surnuaeda, aga see läks õnneks meelest, sest seal oleks kindlasti hulk aega läinud. Nimelt mõtlesin päev varem, kas ei peaks mitte äkki suguvõsa andmebaasist välja laskma nimesid, kes on Kärru maetud või seal surnud (üks suguvõsauurija märkis surmakohaks matmiskoha), aga neid oli kokku midagi 550 ja see plaan jäi teoks tegemata. Küllap on neid inimesi, kes Kärru on maetud ja keda ei ole mul andmebaasis, kaunis vähe... Juuni algul Juuru surnuaial oli igatahes küll rabav, kui selgus, et kõik nimed ümber mu vaarema haua on suguvõsa andmebaasis olemas... (kokku on seal praegu üle 8000 nime, u. 2400 sugulast (rõhuvas enamuses isapoolsed), ülejäänud hõimlased või oletatavad sugulased, kes mõlemad võivad uurimistöö käigus osutuda lihasteks sugulasteks).

Lelle

Muide, mugav näpunäide, kuidas suvel palavaga hõlpsalt leida kohalikke supluskohti (Lelle järve näitel): jälgige, kuhu sõidavad kohalikud noorsandid, rätik jalgratta lenksu küljes!

Lelle pood ajaloolise (st. alevikku läbiva) Viljandi maantee ääres oli teekonnal viimane kaubandusasutus, täiendasin külma vee tagavara (ilm oli üsna palav). Aga miskipärast oli Lelle poe külmkapi vesi tunduvalt soojem kui kodust Tallinnast plekktermoses kaasa toodud vesi, nii et see soojendas viimase üles. :(

Lellest Lalli kaudu Paluküla poole, algul mööda vana Viljandi maanteed Lallini (mu mäletamist mööda käiski veel u. 25 a tagasi kogu liiklus mööda vana maanteed, mis nüüdseks on parajalt võssa kasvanud, st. lõik raudtee ja praeguse Lelle-Lalli-Paluküla maantee vahel). "Kalevipoega" lugenu kindlasti mäletab kohta nimega Lalli ("...lasti Lalli lahe alla..."), aga et see nii kaugel sisemaal paikneb, on ehk üllatus. Sealne kant, samuti Palasi ja Ohekatku küla, on suguvõsas täiesti kaardistamata ala (eriti iseloomulik sealnurga nimi on Pallas/Pallase).

Kädva

Edasi loode suunas ajaloolise Kädva küla ääremaadele. Kaardil on viimaseks taluks märgitud Ristikivi talu, mis nüüdseks juba mahajäetud (1994. a. kaardil veel asustatud). Seal tee tõesti lõppes. Heinamaal kulgesid autojäljed, mida mööda sai liikuda, kohati ratastega isegi sõita. (Mu vend oli oma maastikurattaga, mina tema muistse meestekaga, sest mu enda ratas oli hoolduses, mis ettearvamata kaua aega võttis ega õigeks ajaks valmis ei saanud. Võimsalt läks edasi see meestekas!) Heinamaa, märgitagu, oli mahajäetud, sellel kasvas puitunud rohi, mis umbes rinnuni vohas.

Venepõlve

Metsas oli parajalt väiksemat tuulemurdu ja seal ei olnud liikunud isegi mitte metsavargad ning marjulised-seenelised ja jahimehed niisugusesse kanti ja padrikusse üldiselt ei eksi ka.

Kuna metsas GPS ei töötanud (EMT muide töötas), läks suunapidamine natuke nihu, aga kui mets otsa lõppes, vaatan, et mingi kultuurtaime moodi puu, et küllap olemegi taluõuel, ja nii see oligi. Retke sihtkoht, Paluküla Velbergide algkodu oli saavutatud.

Vaatasime väheke ringi - talu neljast hoonest oli järel kivivare ja mõned palgid. Siin oli sündinud ka meie vaarema (isaisa ema) Liisa Velberg (1871-1956), vahest ka vähemalt mõned ta neljast lapsest, kellest noorim oli meie vanaisa Artur-Johannes Valdre (enne eestistamist Velberg; 1908-1942).
 

Meeldejääv heinamaa

Esimene neist, V-Altpere kesa oli ilmselt nigelama mullaga, sest taimestik oli seal maksimaalselt nabani.

Seejärel jõudsime V-Ülevaltpere (seal elasid kuni 1940. aastate lõpuni Valdekud (nimi tulenes saksakeelsest sõnast Waldeck 'metsanurk'), kes siis küüditati Vasalemma, kuna oletati, et nad kindlasti aitavad muidu metsavendi) maadeni, kus ilmselt oli palju parem maa, sest hein -- jutt käib kogu aeg juulikuisest puitunud heinast -- ulatus seal rinnuni ja ühes kohas oli heina kõrgus 2 m (üle minu pea). Heina sees kasvas palju ohakaid ja nõgeseid, aga kuna päike lõõskas ja õhk seisis, oli peamine võimalikult kiiresti varju saada, st. kõige otsemat teed heinamaast läbi rühkida, ka otse läbi ohakate ja nõgeste. Seetõttu ei hakanud ka sisse põikama Loosalu rabajärve äärde, kuhu samast V-Ülevaltpere juurest kaardi järgi rada viib (u. 1 km).

Tulek läbi heinamaa oli kole ja meil tekkis mõte, et järgmine kord võiksid ka näiteks Erna-mehed jalgrattad ka kaasa võtta, et neid teedeta maastikul käekõrval suruda. Või näiteks peaks samast kohast läbi minema roheliste rattaretk, oleks pärast tee missugune. Heina sees oli peale ohakate ja nõgeste päris tihti metsloomade radu ja vast metssigade püherdusjälgi.

Aga siis tuli kätte kaardil lubatud teeots, rõõm oli suur ja võis juba enamuse ajast sõita (kuigi ka sel teel oli põlvepikkusi nõgeseid, aga eks me olime juba karastunud ega pannud neid miskikski).

Täissalu

Tema isa, üks mu vaarisa vendadest, Jakob Roba (hiljem Heinvee; 1880-1948) oli omal ajal usin sood kraavitama ja maad juurde nõudma, aga paraku tähendas see praegu suvisel ajal massiliselt kärbseid ja parme. Sääski ma nagu justkui ei mäletaks (küllap jäid parmude varju). Kui juhtusin seisma jääma või ratast käekõrval lükkama, oli tunne, nagu seisaksin osjade sees, aga allapoole vaadates nägi, et need polnud osjad vaid parmud ja kärbsed..... Kui Karl Vaino ütles 1980. aastate alguses Paide kultuurimaja avamisel (kus ta pidas "eestikeelse" kõne) oma kuulsad sõnad "juks hooba, kaks as'ja", mis tähendas tema versioonis eesti keelest (mis, nagu me nüüd "Eesti Päevalehe" vahendusel teame, oli "Eesti asja ajaja" Vaino lapsepõlvekodu eesti keel) kaks kärbest ühe hoobiga, siis Täissalu juures külavaheteel oli pigem "juks hooba, guuz as'ja".

Muide, matkal on parmude mahalöömiseks (mis, nagu teada, vajab tugevat hoopi) väga käepärane asi kaart! Ainult nende paber võiks vähe toekam olla. Mu 1:20000 Eesti põhikaardi Põlliku leht saigi omajagu kannatada ja sinna tekkisid Venepõlve talude ja Paluküla vahele ühest parmust verepritsmed.

Hiietaga

Äkki muutus tee kruusateeks ja meie rõõm oli kole suur, sest inimasustus lähenes taas! Kruusatee oli Loosalu-Paluküla matkaraja tagumine osa. Järgisime seda ja jõudsime välja Hiietaguse taluni ehk Hiietaha, kus oli sündinud mu vanaema Linda Valdre (neiuna Linda-Miralda Roba; 1912-1997) ja tema ema Ann Roba (neiuna Niitsmann; 1888-1913) ning ema õed-vennad, elas ja suri ta isa ja ema ja isa teine naine. Pärast mu vaarisa ja tema II naise surma detsembris 1918 grippi (tollane gripp oli hirmus haigus, mis tappis maailmas u 25 miljonit inimest) läks talu ja kraam oksjonile ning lapsed jaotati mööda sugulasi kasulasteks laiali.

Praegugi oli talu asustatud (maja, nn asundustalu, on küll vist hilisem kui mõisaaegne Hiietaga talumaja). Venna tehtud pildile jäi peale ka parajasti objektiivi ees lennelnud kärbes, teise pildi jaoks lehvitasin ma aparaadi ees tuult.

Paluküla Hiiemägi

Järgmine sihtpunkt oli Hiiemägi (kaardi järgi on see tipp küll nimega Reevimägi, Hiiemäe tipp on sadakond meetrit eemal metsa sees, aga ajalooliselt võttes on hiiemägi üksainus ja jagamatu ning mingist Reevimäest pole juttugi). Vend sõitis sinna rattaga otsa; tubli. See mägi on oma jalalt oma 20 m kõrge -- muude mägedega ja isegi Eesti mägedega võrreldes tühine, aga Kehtna vallavalitsuse arvates mitte, nad tahavad sinna ehitada kahe tõstukiga, suure parklaga, mitme suure hoone ja paljude majutushoonetega suure suusakeskuse; enamus kohalikke inimesi on ka suure hurraaga asja poolt. Ei no tere talv. Kinnitasime mäe otsas keha ja nautisime vägevat vaadet.

Tagasitee

Põikasime sisse ka Kunilepa taluasemele, kus elasid sugulased Vaiksaared kuni u. 1960. aastani. Kui vanad talud vanades külades aegapikku ümber paiknesid, siis hajatalud olid aastasadu ühes kohas. Paluküla Kunilepa talu (Juuru khk on veel Järlepa Kunilepa ning Keavas Linnaaluste külas asunduses on ka Kunilepa talu) on ilmselt õige vana, sest 1922. a leiti talupõllult nn. Paluküla peitleid, üks olulisemaid noorema rauaaja peitleide Eestis: odaotsi, ehteid, tööriistu IX sajandist. Arvi Paidla andmeil (vt "Raplamaa teise aastatuhande lõpul", Rapla 2000) kulges muiste sealtkandist läbi tähtis rannikult sisemaale viiv kaubatee (talitee) Pakri lahest Padise, Varbola, Keava, Paluküla ja Vahastu kaudu Paidesse; keskajal ehitati kummassegi otsa teed turvama kindlused: Padise klooster ja Paide linnus.

Napilt peale meie retke alustati Keava linnamäel väljakaevamisi. Keava pidi olema XI sajandil rikas kant, kuna sinna tegid venelased 1054. a sõjaretke (mille kirjelduses mainitaksegi Keavat esmakordselt) ja ega nad siis ometi kroonikas mõne tähtsusetu koha vallutamist kirja pannud! XI sajandist on üldse teada kaks Eesti asulat: esimene oli Tartu 1030. a. Otepääd mainiti alles 1116 ning Tallinna teatavasti "alles" 1154 ehk täpselt sada aastat peale Keavat. Minu isikliku oletuse kohaselt oli Keava (mõisa nimi oli Kedenpäeh) nimi XI sajandil Kädenpäiv: vene kroonikas on linnust nimetatud kui osek Kedipiv (osek = palklinnus) ja tavapärasena tõlkeliselt ka Solntsa Ruka (päikse käsi).

Umbes Kunilepa talu kohal on teisel pool Paluküla-Lau teed metsa sees Nipernaadi talu (Ülevalt- ja Altpere). See nimi on ka väga vana, kaugelt enne Gailitit (1726 Nippinadi, küllap veel palju vanem). Kas keegi teab, kust Gailit oma tuntud romaanile nime sai ja kas äkki Nipernaadi talul on sellega midagi seost?

Läksime Lausse mööda vana teed, mis uuematel atlasekaartidel, muide, vahepealt katkeb. Tee keskosas ongi kunagine maantee pigem karjamaatee või väga kitsa metsatee moodi (seal olidki 20 a tagasi oksad vana Volga uksi ja katust kriipinud) ja ühes kohas katkestas tee okastraataed. Samas kandis oli tee ääres karjamaal väga tarandkalmete taolised moodustised, mis aga 1930. aastate kaardiga kõrvutades osutusid Lau Pärnamäe taluasemeks (nelja taluhoone aluskivideks). Laust mööda laia ja siledat maanteed Keavasse tagasi, kaheksa kilomeetrit nagu niuhti; midagi huvitavat ei juhtunud, eks parasjagu väsinud olime ka juba. Hea, et selline kerge lõik jäi matka lõppu.

Kokku napilt üle 50 km ja aega läks u. 8 tundi. Ülaltoodud kaardil tähistab meie teekonda helesinine joon.

Õnnestumiseks võib pidada peale esivanemate elupaikade ülesleidmist ja äranägemist ka seda, et meile ei hakanud kangest läbi võsa ja pika heina tungimist külge ükski puuk ega muu söödik ega jooksnud me ka ühegi karuputke otsa.
 

- Andres Valdre

Pildid: Indrek Valdre (4x vähendatud)
 

JÄRG: Lihu-Juuru rattamatk 18. VIII 2001. [Ei ole veel päris valmis!!]